Kirsitubaka lõhn. Ja õhtune külmus..võdisen, kuigi püüan tugev ollaja külma mitte märgata...Varjud seintel ja kollakas tänavavalgus....ja tema. ja mina...kaks kamraadi...kuriteokaaslased...Jälle üks klaaskuul, mida ajus asetada väikesesse kuldlaekasse ja imetleda, kui iganes on tahtmine. Eilne õhtu oli midagi erilist. Samas...temaga on alati kõik eriline. See, kuidas me ühtaegu oleme nii lähedased ja samas ikkagi ei suuda öelda välja seda, mis sees kipitab...et kuivõrd kuivõrd KUIVÕRD HEA. Lihtsalt hea on olla koos. Me lõõbime, teeme lolli nalja, teeme üksteisele vihjeid ja võtame need samal hetkel naljaga tagasi...pidev peitusemäng. Ma ei saa ilmselt iialgi teada, mis tunded temal mu vastu on, sest et ta ei ütle seda. Mina ütlen, riskides lolliks jääda - keksin tema ümber nagu kutsikas ja ei oska ühtaegu midagi temaga peale hakata...ta lihtsalt mõjub nii juhmistavalt. Ja need vähesed hetked, kui ta ütleb midagi siiralt, naljata, sarkasmita...need hetked on nii ilusad, et sure maha. Et ta võib mulle öelda, et ta ei taha, et talle hästi öeldaks, sest tal pole seda tarvis....ta ei oska sellega midagi peale hakata. Ja samas ma tean, et ta tahab olla oluline ja HEA. Ja ta ongi. Vähemalt minu jaoks. Ja kui ta ütleb, et minu arvamus millegi kohta on talle kõige olulisem..mille peale mu seest kuumajudin läbi käib. Ma loodan, et ta teab, kuivõrd oluline ta mulle on.....ja ma loodan, et seekord ei ole tegemist minu hüpleva meele ja südamega, mis on võlutud raskustest ja kättesaamatustest, vaid et see on midagi tõelist. Midagi jäävat..midagi, mis ei murdu.