Ja kogu selle segaduse keskel, olen ma suhteliselt rahulik...nii rahulik, kui ma oskan olla. Siiamaani ei tea ma, mida tunnen. Et vana ja stabiilne armastus on tore, aga samas nii kuradi rutiinne ja igav...IGAV. Ja siis...siis ma olen temaga. Ja meil ei ole mingit füüsilist asja, aga ma tunnen, et ma elan, et ma olen pöörane, et ma võin liigutada mägesid. Et temaga ma suudan seda. Ja mul pole halli aimugi, mida tema kogu asjast arvab....ja sel hetkel, kui me justkui oleme murdmas mingit sõnatut barjääri, et kuskohas me täpselt asume, tuleb minu vana armastus ja meenutab ennast liigagi valusalt nii talle kui mulle...ja me oleme jälle ruudul nr 1. Tema oma karbis ja mina omas. Ja ma ei tea, ma ausõna ei oskaks ka kuidagi suhtuda, kui ta mulle läheneks...sest ühtaegu saan ma temast kaifi ja teisest otsast ei tea ma, kas seda edasi tahaks arendada...tahaks igavesti jääda sellisesse....magusasse flirti, kus kõik otsad on lahti jäetud ja kus me üksteise jaoks olulised oleme ja samas...samas...mis siis saaks kui asi edasi läheks..ja ma ilmselt kõngeks armukadedusest, kui ma teda kellegi teisega näeks...ma olen praegugi armukade..kuigi ei näita seda välja..naljakas...tobe...ebaloomulik minu jaoks...ja nii ma kõigungi..pilve piiril ja ei tea, kas alla tulema pean, või jäängi õndsasse kõlkumisse..oh, kuidas vahel tahaks tarretada kõik head hetked, säilitada neid ühes kaunis klaasmullis ja mängida üle ja üle ja üle nende mesimagusat värelust. See, et mind sinna sa viisid, on nii pagana tore ja hea..ja ometi....:)