Buäu.
Et siis..ma vahel suudan ikka kõik õudsaks ette kujutada. Et on ainult paha paha paha ja et mina ise olen veel paham. Ja siis obsessin täiesti ebavajalike asjade pärast.
Eile öösel peale kontserti koju jõudes oleks peaaegu ulguma hakanud. Vihast, solvumisest ja puhtast kurbusest, et ma ei saa aru. Põhjuseks: keegi, kel ilmselt pole aimugi, et ta mulle nii palju peavalu tekitab. Täiesti jabur. Mina ei saa öösel magada ja vaevlen ja kujutan ette, kuidas tema südamerahus põõnab. Et siis tagasi teemasse. Ma lihtsalt ei saa aru. Ei endast ega temast. Et miks mul on teda vaja oma ellu...et miks ma tunnen temast puudust, kui pole kasvõi ühte väikest märguannet sellest, et ta eksisteerib. Ja miks ma niivõrd õnnelik olen, kui saan tema ümber olla. No ei saa olla see mingisugune crush, sest et siin on tuhat and i literally mean TUHAT põhjust, miks see ei saa/tohi ega ole võimalik. Ja ometi on mul teda nii väga vaja ja kui ta mind tõrjub ja jälle keerab mingi jama kokku ja jälle ma jooksen ja püüan teda aidata ja jälle mõtlen, et ta vaid kasutab mind ära. Ja tema blokib mind ja mina tunnen, et mida rohkem ta väldib, seda rohkem ma tahan temaga koos olla ja see on nii tobe ja teeb nii haiget....lihtsalt tunnen, et jälle on mu elu nagu laul..seekord closest thing to crazy - feeling 21, acting 17.