NO jah. täpselt. Lugesin siis viimast sissekannet ja mõistsin...tema tekitab mus emotsiooni, et ma tahan tervet maailma emmata...et kõik on nii lihtne ja hea ja armas ja paha ei ole olemas....Tõesti, tahaks kallistada tervet maailma selle eest, et ta olemas on:) Kuidas küll vastu anda/tasuda selle kaifi eest???

Nonii..viimased päevad on kummalised olnud..palju nalja ja palju kahtlaseid hetki. Aga mulle jääb alati meelde see laupäev, kui lihtsalt kehvast päevast suutis üks imeline inimene teha midagi nii kustumatult vahvat ja erilist, et mulle ei lähe meelest ükski naeruvärhatus ega näoilme. Tavaliselt eriline. Nagu ma vist juba ennem mainisin, selle inimesega on olla nii hea, et see võiks olla midagi tavalist ja igapäevast, aga hoopiski on iga hetk eriline ja NIII mõnus. Tahaks tervet maailma kallistada ainult sellepärast, et tema seal viibib.

Nõndaks. Et siis susser-vusser-nusser. Krooniline ahastaja..mis sai minu bitchi teemast..tulemus oli, et suutsin ennast esimese inimese peale, kes sitasti ütles, ennast segi kammida..normaalne...et nagu..kuidas ma omast arust kujutan ette karm olemist, kui ma kohe ahastama hakkan. EI, kurat..peaks mingi immuunsustableti muretsema...et noh, mul on julgus sulgeda uksi ja teha radikaalseid otsuseid. Uh. ja nüüd see südame külmaks tegemine. Et ma lihtsalt pean ennast eemaldama selle inimese seltskonnast. Ma ei suuda, ta mõjub mulle nii..hullusti..nii segadusseajavalt..ma ei tea, ma ei mäleta, mil oleks nõnda põdenud..kas just armuvalus...aga ma ei tea...sellises vajaduses....Kuidas see inimene saab niiivõrd oluline olla, et ma lihtsalt ei suuda olla ilma päevagi temale mõtlemata. Bää..paha paha paha. ja see ei ole hea. I got it bad and it aint good...ma ei saa aru, mida ma tema vastu tunnen...et kas see on mingi crush...või on see...äratundmine...aga ma tean täpselt, et nii kui mina astun sammu, ei suuda ma normaalne olla vaid peletan ta eemale oma absoluutse jäägitu vaimustuse, pühendumuse ja tähelepanuga...ja ma tean täpselt, et kui ta vastupidiselt käituks ja hakkaks sellele vastama, siis ehmuks mina ära ja hakkaks blokkima..jeesus küll..kuidas see naiseaju on ikka ehitatud nii lootusetult skisofreeniliseks..või on see ainult minu teema?:S

Aa..muideks...et miks siis see viimane bitchimine..mind toodi lihtsalt sujuvalt maa peale...et noh...mida sa mõtled endast? huvitav, kuidas vahel usun endasse ja teine hetk olen tühi null..ja tean, et ma ei saa iialgi seda, mida tahan ja kui saan, siis järelikult polnud see see, mida tahan...mnjah...controversy in square

Nii...tänasest päevast otsustasin hakata südametuks. Et ma ei hooli ja teen kõike nüüd ainult endale ja muusikale. Ja vaatan, kuidas kedagi selle nimel ära kasutada saab. Rebin endast välja kõik tunded ja muutungi selliseks bitchiks, kes kuhugi jõuab. Ma lihtsalt ei tea....ma ei oska muud teha, teisiti olen saanud vaid haiget. Ja ei taha. Ei viitsi haletseda ennast ja kassiahastuses uluda, et miks selline luuser olen. KÕik. One heartless bitch coming up.

Kirsitubaka lõhn. Ja õhtune külmus..võdisen, kuigi püüan tugev ollaja külma mitte märgata...Varjud seintel ja kollakas tänavavalgus....ja tema. ja mina...kaks kamraadi...kuriteokaaslased...Jälle üks klaaskuul, mida ajus asetada väikesesse kuldlaekasse ja imetleda, kui iganes on tahtmine. Eilne õhtu oli midagi erilist. Samas...temaga on alati kõik eriline. See, kuidas me ühtaegu oleme nii lähedased ja samas ikkagi ei suuda öelda välja seda, mis sees kipitab...et kuivõrd kuivõrd KUIVÕRD HEA. Lihtsalt hea on olla koos. Me lõõbime, teeme lolli nalja, teeme üksteisele vihjeid ja võtame need samal hetkel naljaga tagasi...pidev peitusemäng. Ma ei saa ilmselt iialgi teada, mis tunded temal mu vastu on, sest et ta ei ütle seda. Mina ütlen, riskides lolliks jääda - keksin tema ümber nagu kutsikas ja ei oska ühtaegu midagi temaga peale hakata...ta lihtsalt mõjub nii juhmistavalt. Ja need vähesed hetked, kui ta ütleb midagi siiralt, naljata, sarkasmita...need hetked on nii ilusad, et sure maha. Et ta võib mulle öelda, et ta ei taha, et talle hästi öeldaks, sest tal pole seda tarvis....ta ei oska sellega midagi peale hakata. Ja samas ma tean, et ta tahab olla oluline ja HEA. Ja ta ongi. Vähemalt minu jaoks. Ja kui ta ütleb, et minu arvamus millegi kohta on talle kõige olulisem..mille peale mu seest kuumajudin läbi käib. Ma loodan, et ta teab, kuivõrd oluline ta mulle on.....ja ma loodan, et seekord ei ole tegemist minu hüpleva meele ja südamega, mis on võlutud raskustest ja kättesaamatustest, vaid et see on midagi tõelist. Midagi jäävat..midagi, mis ei murdu.

Ja kogu selle segaduse keskel, olen ma suhteliselt rahulik...nii rahulik, kui ma oskan olla. Siiamaani ei tea ma, mida tunnen. Et vana ja stabiilne armastus on tore, aga samas nii kuradi rutiinne ja igav...IGAV. Ja siis...siis ma olen temaga. Ja meil ei ole mingit füüsilist asja, aga ma tunnen, et ma elan, et ma olen pöörane, et ma võin liigutada mägesid. Et temaga ma suudan seda. Ja mul pole halli aimugi, mida tema kogu asjast arvab....ja sel hetkel, kui me justkui oleme murdmas mingit sõnatut barjääri, et kuskohas me täpselt asume, tuleb minu vana armastus ja meenutab ennast liigagi valusalt nii talle kui mulle...ja me oleme jälle ruudul nr 1. Tema oma karbis ja mina omas. Ja ma ei tea, ma ausõna ei oskaks ka kuidagi suhtuda, kui ta mulle läheneks...sest ühtaegu saan ma temast kaifi ja teisest otsast ei tea ma, kas seda edasi tahaks arendada...tahaks igavesti jääda sellisesse....magusasse flirti, kus kõik otsad on lahti jäetud ja kus me üksteise jaoks olulised oleme ja samas...samas...mis siis saaks kui asi edasi läheks..ja ma ilmselt kõngeks armukadedusest, kui ma teda kellegi teisega näeks...ma olen praegugi armukade..kuigi ei näita seda välja..naljakas...tobe...ebaloomulik minu jaoks...ja nii ma kõigungi..pilve piiril ja ei tea, kas alla tulema pean, või jäängi õndsasse kõlkumisse..oh, kuidas vahel tahaks tarretada kõik head hetked, säilitada neid ühes kaunis klaasmullis ja mängida üle ja üle ja üle nende mesimagusat värelust. See, et mind sinna sa viisid, on nii pagana tore ja hea..ja ometi....:)

Et siis ma ei saa ikkagi meestest aru...et ühel hetkel suhtuvad sinusse hästi ja hoiavad sind ja teine hetk tõrjuvad ja ma ei saa aru, et mida ma valesti tegin...No krt küll, on siis tarvis jamada minuga, mina olen alati selline nagu ma olen ja kui tema ei suuda normaalselt minuga suhelda, siis on küsimus ju temas...Miks nad minusse nii imelikult suhtuvad? Et ei saa normaalselt suhelda - kas moosida või tõrjuda, aga sõbralikult suhelda ei ole võimalik...Eino fain, ma siis hakkan ka nõmetsema...mul ei ole seda tarvis, peesse mingu nad kõik.

Buäu.
Et siis..ma vahel suudan ikka kõik õudsaks ette kujutada. Et on ainult paha paha paha ja et mina ise olen veel paham. Ja siis obsessin täiesti ebavajalike asjade pärast.
Eile öösel peale kontserti koju jõudes oleks peaaegu ulguma hakanud. Vihast, solvumisest ja puhtast kurbusest, et ma ei saa aru. Põhjuseks: keegi, kel ilmselt pole aimugi, et ta mulle nii palju peavalu tekitab. Täiesti jabur. Mina ei saa öösel magada ja vaevlen ja kujutan ette, kuidas tema südamerahus põõnab. Et siis tagasi teemasse. Ma lihtsalt ei saa aru. Ei endast ega temast. Et miks mul on teda vaja oma ellu...et miks ma tunnen temast puudust, kui pole kasvõi ühte väikest märguannet sellest, et ta eksisteerib. Ja miks ma niivõrd õnnelik olen, kui saan tema ümber olla. No ei saa olla see mingisugune crush, sest et siin on tuhat and i literally mean TUHAT põhjust, miks see ei saa/tohi ega ole võimalik. Ja ometi on mul teda nii väga vaja ja kui ta mind tõrjub ja jälle keerab mingi jama kokku ja jälle ma jooksen ja püüan teda aidata ja jälle mõtlen, et ta vaid kasutab mind ära. Ja tema blokib mind ja mina tunnen, et mida rohkem ta väldib, seda rohkem ma tahan temaga koos olla ja see on nii tobe ja teeb nii haiget....lihtsalt tunnen, et jälle on mu elu nagu laul..seekord closest thing to crazy - feeling 21, acting 17.

tadaa

Ja kuidagi väga ootamatult olen ka mina lõksu langenud. Esialgu salaja. Nii et keegi ei tea. Eks näis, kas julgen üldse avalikult blogaja olla.
Täna lihtsalt otsustasin. Et pean oma mõtted kirja panema. Et ma ära ei unustaks. Et ma vahel mõtlen. Ja vahel on need niisama mõtted. Ja vahel on need püüdlikud "pean-mõtlema" mõtted ja vahel on need mõtted, mida ei tohi unustada. Aga aju on ju nii väike. Ja kurrud on mul üsna siledaks kulunud. Seetõttu on neid parem kuhugi märkida. Ja see on palju mugavam, kui viimati eksisteerinud päevik, mis tolmleb kuskil raamatute, kirjade ja muu sodi hulgas. Ja hoiab endas oh-so-ohtlikke mõtteid:) Eh, isegi iseendale kirjutades ei saa ma üle smilidest. Peaks midagi tegema selle suhtes.