Ja kuidagi väga ootamatult olen ka mina lõksu langenud. Esialgu salaja. Nii et keegi ei tea. Eks näis, kas julgen üldse avalikult blogaja olla.
Täna lihtsalt otsustasin. Et pean oma mõtted kirja panema. Et ma ära ei unustaks. Et ma vahel mõtlen. Ja vahel on need niisama mõtted. Ja vahel on need püüdlikud "pean-mõtlema" mõtted ja vahel on need mõtted, mida ei tohi unustada. Aga aju on ju nii väike. Ja kurrud on mul üsna siledaks kulunud. Seetõttu on neid parem kuhugi märkida. Ja see on palju mugavam, kui viimati eksisteerinud päevik, mis tolmleb kuskil raamatute, kirjade ja muu sodi hulgas. Ja hoiab endas oh-so-ohtlikke mõtteid:) Eh, isegi iseendale kirjutades ei saa ma üle smilidest. Peaks midagi tegema selle suhtes.
